Uudised

Teatripäeva läkitus 2025

Tänavuse teatripäeva läkituse on kirja pannud Kreeka lavastaja, pedagoog, näitekirjanik, teatritrupi Attis rajaja ja kunstiline juht, teatrifestivali Theatre Olympics ellukutsuja ja selle rahvusvahelise komitee esimees Theodoros Terzopoulus.

Läkituse tekst

Kas maailmas, mille elanikud on lukustanud end virtuaalreaalsuse vangikongidesse ja mille robotlikke eksistentse haldab totalitaarne kontrolli- ja repressioonisüsteem, kuuleb teater meie ajastu meeleheitlikku SOS-kutsungit?

Kas teatrit puudutab ökoloogiline hävitustöö, globaalne soojenemine, ulatuslik bioloogilise mitmekesisuse kadu, ookeanireostus, sulavad jäämäed, rohkenevad metsatulekahjud ja äärmuslikud ilmastikunähtused? Kas teater võiks saada ökosüsteemi aktiivseks osapooleks? Teater on mitmeid aastaid jälginud inimtegevuse mõju meie planeedil, aga leidnud selle probleemiga tegelemise keerulise olevat.

Kas teater valutab südant inimese seisundi pärast kahekümne esimesel sajandil, kus indiviid on muutunud poliitiliste ja majanduslike huvide, meediavõrgustike ja arvamusliidrite mängukanniks? Kus alibit andev ja suhtlust hõlbustav sotsiaalmeedia tagab vajaliku ohutu kauguse Teisest? Meie mõtete ja tegude üle domineerib hirm Teise, teistsuguse, Võõra ees.

Kas teater saab toimida erisuste kooseksisteerimise õpitoana, pööramata seejuures tähelepanu sellele pakitsevale traumale?

See trauma kutsub meid rekonstrueerima Müüti. Heiner Müllerit tsiteerides: ,,Müüt on agregaat, masin, mille külge saab alati haakida uusi ja erinevaid masinaid. Ta kannab energiat edasi senikaua, kuni kasvav kiirus paneb kultuuripõllu plahvatama.” Ja mina lisaksin – barbaarsuse põllu.

Kas teater suudab suunata valgusvihu sotsiaalsele traumale ja lõpetada petliku iseenda väljavalgustamise?

Need on küsimused, millel pole kindlaid vastuseid, sest teater eksisteerib ja kestab tänu vastamata küsimustele.

Neid küsimusi paneb küsima Dionysos, nad tulevad tema sünnimaalt, antiikteatri lavalt ja jätkavad täna, rahvusvahelisel teatripäeval üle sõjaväljade oma vaikset pagulaseteekonda.

Vaadakem silma Zeusi ja Semele pojale, teatri ja Müüdi ekstaatilisele jumalale Dionysosele – akrobaadile elu ja surma piiril, kes hulluse ja mõistuse, korra ja kaose serval ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku, väljendab mehelikku ja naiselikku alget, viha ja helgust, jumalikku ja loomalikku. Dionysos esitab fundamentaalse ontoloogilise küsimuse ,,Mis on selle kõige mõte?” See on küsimus, mis inspireerib loojat veelgi rohkem uurima müüdi juuri ja inimese mõistatuse rohkeid tahke.

Me vajame uusi jutustamise viise, mille eesmärk on harida mälu ja kujundada uue moraalse ja poliitilise vastutuse, et väljuda kaasaegse ,,keskaja” multivormilisest diktatuurist.

Tõlkinud Anu Lamp