Blogi

EESTI BALLETILIIT – küsimused juubilaridele

ELITA ERKINA

1. Mis aastal lõpetasite balletikooli (ja millise)?

Lõpetasin Riia Koreograafiakooli 1967. aastal.

2. Millistes teatrites olete tantsinud?

Balletikoolis õppides tantsisin juba 16. aastaselt Riia Ooperi- ja Balletiteatris. Kooli lõpetades kutsuti mind Moskva koreograafiaansamblisse Noor Ballett. 1971. aastast olin Estonia teatri solist. Olen olnud ka Tšehhis Ústí nad Labemi linnateatris balletitrupi juht ja esinenud sealsel laval. Külalisetenduste ja kontsertkavadega olen üles astunud paljudes maailma teatrites.

3. Värvikas mälestus kooliajast

Värvikaid mälestusi on üksjagu, aga eriliselt südamesse on läinud järgmine lugu: Läti tunnustatud balletiõpetaja ja koreograaf Helēna Tangijeva-Birzniece lavastas Riia Ooperi- ja Balletiteatris „Pähklipurejat” ja minule, 2. klassi õpilasele, oli usaldatud väikese Maša roll. Ootamatult kutsuti mind ja mu ema välisministeeriumisse. Tuli välja, et Itaalia saadik, kel endal oli ka kolm tütart, oli minu esinemisest nii vaimustuses, et tahtis mulle midagi kinkida. Sain temalt kingituseks Itaalia rahvariietes nuku. See oli minu jaoks suur ime ja esimene suur tunnustus. Nukk on mul praegugi alles.

4. Värvikas mälestus teatrist (või lemmikroll)

18. aastasena pärast Riia balletikooli lõpetamist kutsuti mind Moskvasse Noorde Balletti. Riia teatris olid tol ajal rohkem au sees draamaballetid, aga Noores Balletis oli kõik mulle hoopis teistsugune, uus ja huvitav. Sel perioodil lavastas koreograaf Kasjan Goleizovski seal oma elu viimast lavastust „Põgusad hetked” Sergei Prokofjevi muusikale. Ta oli ääretult intelligentne ja äärmiselt heatahtlik vanema põlvkonna esindaja, kes kõiki trupiliikmeid tohutult armastas. Mulle avanes tema kaudu uks uude kaasaegsesse tantsumaailma. See oli üks tähtsamaid murranguid minu tolleaegses elus.

Trupi juht Igor Moissejev kutsus lavastama ka teisi koreograafe üle liidu. Nii lavastas Mai Murdmaa seal lühiballette, teiste seas ka „Daphnise ja Chloë”, mille nimiosades olime mina ja Tiit Härm. Käisin Tallinnas Mai Murdmaa „Joanna tentatat” vaatamas. Minu jaoks oli suur unistus tantsida Joanna rolli ja seda Mai mulle ka võimaldas. Arvasin, et tulen Estoniasse ainult üheks hooajaks, aga elu pöördus nii, et lõppkokkuvõttes olen Eestisse jäänud kogu eluks...

5. Mis teeb balletiartisti elukutse eriliseks? Mis sellest ajast enim meelde on jäänud?

Balletiartisti elukutse on väga-väga eriline. Teised kultuuriinimesed – näitlejad, muusikud, kunstnikud jne. on 40ndaks eluaastaks saavutanud teatud küpsuse ja võivad oma loominguga aina ülesmäge minna. Balletiartistid aga peavad selleks ajaks oma armastatud elukutsest loobuma, lavalt lahkuma. Praegune valitsus on ära kaotanud ka väljateenitud aastate pensioni, mis oli siiamaani selle lühikese raske elukutsega otseselt öeldes tõesti välja teenitud. 40ndast eluaastast ei saa balletiartistid oma loominguga enam publikule rõõmu pakkuda ja seetõttu on see tõesti väga eriline elukutse.

6. Soovitusi praegustele tantsijatele

Balletitantsija elukutse on väga raske. Minu jaoks on väga tähtis see, et tantsijad oskaksid oma tööst rõõmu ning rahuldust tunda ja suudaksid seda tunnet edastada ka publikule.

Fotode allkirjad:

1. Portree, 1978

2. „Joanna tentata”: Joanna, Suryn - Tiit Härm, 1971

3. „Daphnis ja Chloë”: Chloë, Daphnis - Tiit Härm, 1972

4. „Kadunud poeg”: Kaunitar, 1973

5. „Antonius ja Kleopatra”: Kleopatra, 1975

6. „Sülfiid”: Sülfiid, James - Juri Jekimov, 1982

7. „Giselle`i” 100. etendus: vasakult – Inge Arro, Elita Erkina, Saima Kranig, 3.04.1982

8. Balletiõhtu „Monoloogid”: „Naine” – Naine, 1986

9. Elita Erkina ja Viktor Fedortšenko, 2018 (foto: Rünno Lahesoo)