Blogi

Vastavad kursusekaaslased Malle Tudre ja Mihkel Kivilaan oma 70. juubeli puhul

1. Mis aastal lõpetasite balletikooli (ja millise)?

Malle: Alustasin balletiõpinguid Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis 1963. aastal. Siis oli koolil selline nimi ja see asus aadressil Lai tn 11. Esimene pedagoog oli Iraida Generalova. 1966. aastal kolis balletikool Toompeale. Siis läks tunduvalt lihtsamaks, sest üldharidus- ja balletiõpingud olid ühes majas. Lõpetasin kooli 1971. aaastal pedagoog Liia Leetmaa klassis. Selle 8 aasta sees olid balleti pedagoogideks ka Jelena Izerovitš ja Zoja Silla.

Mihkel: Alustan vastamist mitte lõpetamisest vaid balletikooli minekust. Sinna läksin ma 1962. aastal. Minu balletiõpetajaks oli Anna Ekston ning siis ei osanud ma arvatagi, et saan tema näol endale hea sõbra. Algklasside tantsuõpe toimus hommikuti ja see tähendas, et üldhariduslik kool tuli leida selline, kus tunnid toimuksid pärastlõunal. 1966. aastal toimus muutus, mis tegi elu kergemaks ja sellisel kahe kooli vahet jooksmisel tuli lõpp. Nimelt balletikooli tulid üldhariduslikud ained ja me kolisime ka teise koolimajja, mis asus aadressil Toomkooli 11. Balletikool sai endale uue nime - Tallinna Koreograafiakool ja just sellise nimega kooli meie klass lõpetas 1971. aastal.

Meie XIV lennus oli kuus lõpetajat: Malle Tudre (Rätsep), Lidia Kostandi, Aita Tandre (Kasekamp), Vladimir Aistov, Oleg Slobuhhin ja mina.

2. Millistes teatrites olete tantsinud?

Malle: Peale Tallinna Koreograafiakooli lõpetamist 1971. aastal suunati mind Vanemuise teatrisse, kus töötasin üks aasta. 1975. aastal alustasin balletiartistina tööd teatris Estonia. 1983. aasta oktoobris lahkusin teatrist tervislikel põhjustel.

Mihkel: Olen tantsinud Estonias, Moskva Operetiteatris,Tšehhis Usti nad Labemi Ooperiteatris ja Rootsis Stockholmi Linnateatris. Veel olen tantsinud baar-varietees Tallinn ning varieteedes Viru ja Astoria.

3. Värvikas mälestus kooliajast

Malle: Tulevad meelde minu esimesed kolm aastat, kui hommikul sõitsin Kivimäelt linna balletitundi ja lõunaks pidin jõudma Hiiule üldhariduslikku kooli. Ema tuli Balti jaama vastu toidu ja koolikotiga. Rongis sai söödud ja emaga koolikotte vahetatud.

Mihkel: Kooliajal tegime me palju kaasa Estonia etendustes. Balletis "Kõue rada" olime tumedanahalised lapsed ja selleks värvisime end tumeda vedela grimmiga. Mida me laval tegime, seda hästi ei mäleta, kuid see-eest meenub, et etenduse lõpus oli vaja kiiruga dušši alla jõuda. Põhjus kiirustamiseks oli väga lihtne - kuna paljud artistid olid värvitud ja tulid pesema, siis peagi sai soe vesi otsa. Tihti jäidki kõrvatagused sõna otseses mõttes mustaks.

4. Värvikas mälestus teatrist (või lemmikroll)

Malle: Nautisin tantsimist nii traditsioonilistes balletilavastustes nagu „Giselle” või „Luikede järv” kui ka „Aastaaegades” või „Maailma loomises”. Samuti tantsisin palju ka ooperites ja operettides.

Mihkel: Moskva Operetiteatris juhtus minuga laval imelik lugu. Meid oli kaks sünkroonselt tantsivat paari. Mul oli partner õlal ja sealt pidin ta panema oma põlvedele lamama. Ise pidin samal ajal põlvi kõverdama ning nö paralleelsesse teise positsooni minema, aga ma tundsin, et ei saa üldse jalgu liigutada. Allapoole ma ei näinud kuna partner oli mul juba süles. Püüdsin jalgu ikka laiali ajada ning järsku kostus püstolipaugu sarnane heli ning mu jalad said liikuma. Mis siis juhtus? Mul olid jalas pastla taolised sussid, mille nahkpaelad ulatusid põlvini. Mingil hetkel ühe sussi paelad olid alla libisenud ning ma olin kuidagi teise jalaga sealt läbi astunud. Seega olin järsku nagu hobune kammitsas!

5. Mis teeb balletiartisti elukutse eriliseks? Mis sellest ajast enim meelde on jäänud?

Malle: Balletiartisti elukutse on nii eriline. Mul on tunne, et selleks lihtsalt sünnitakse. Juba varases lapsepõlves sa tead, kelleks tahad saada. Muidugi nõuab see suurt pühendumust. Kui sõbrannad hakkasid pidudel käima, siis mina võtsin oma kotikese ja seadsin sammud teatri poole, sest varakult kaasati meid etendustesse. Ei kujuta ette teist elukutset, mida oleksin tahtnud siis omandada.

Mihkel: Enim on jäänud meelde soolotants, mida tegin baar-varietees Tallinn. Selle lavastas Igor Tšernõšov ning selle pikkus oli neli minutit. Tantsisin seda järjest kaks ja pool aastat.

6. Soovitusi praegustele tantsijatele

Malle: Kui valisid selle imelise elukutse, siis lihtsalt naudi seda ilu. Tea, et saalis on vaatajad, kes oskavad seda hinnata ja sind tänada. Oma tantsuga te muudate maailma ilusamaks ja paremaks.

Mihkel: Raske on midagi soovitada, kuna praegune aeg on teistsugune võrreldes sellega, kui meie tantsisime. Üldiselt hoidke oma keha ja mõelge sellele, et tantsimise aeg pole igavene.

Fotode allkirjad:

1. Diplomietendus 1971. a. „Bajadeer” - Malle Rätsep (Tudre) ja Mihkel Kivilaan

2. Diplomietendus 1971. a. „Roosivaim” - Mihkel Kivilaan

3.  XIV lennu lõpetamine 1971. a. Vasakult: Malle, Lidia, Aita, Mihkel, Vladimir, Oleg