Blogi

1. Mis aastal lõpetasite balletikooli (ja millise)?

1954. aastal Moskva Suure Teatri juures asuva balletikooli.

Kuigi mustlane ennustas mu emale nooruses, et tema tütar hakkab endale jalgadega leiba teenima, ei olnud ma kunagi unistanud tantsijaks saada. Olin hoopis tubli sportlane - sprinter ja kergejõustiklane - ning 1946. aastal omistati mulle noorte klassis Tallinna meistri tiitel.
Balleti juurde sattusin üsna juhuslikult. Sõbranna kutsus mind Mustpeade maja balletiringi, kus oli juhiks ja õpetajaks Estonia tantsija Rein Ranniku. Olin juba 15 aastane ega teadnud balletist midagi. Hoidsin end tunnis teiste selja taha ning püüdsin järgi teha, mida teised tegid. Aga tantsimine hakkas mulle meeldima.
Peagi Rein Ranniku lahkus ja teda tuli asendama balletikooli karaktertantsu pedagoog Nadežda Taarna. Nüüd läks tegutsemine hoopis intensiivsemaks. Taarna märkas mind ja seadis mulle paar soolotantsu. Jätsin spordiga hüvasti, sest tants puges lõplikult hinge, südamesse ja jalgadesse. Peagi sai minust selle balletiringi solist.
Taarna pidas mind ilmselt andekaks, sest kuulsin, et ta oli rääkinud minust koreograafiakooli direktorile Anna Ekstonile, kes mõistis, et noorematesse klassidesse vastuvõtuks olin liiga vana, vanematesse - vähese ettevalmistusega. Siiski leidus lahendus - Taarna soovitas mul pöörduda koreograafiakooli õppejõu Helene Izerovitši poole. Izerovitš võttis mind oma õpilaseks ja ma hakkasin käima 2-3 korda nädalas tema juures balletitunnis. Poole aasta pärast kutsus Helene Izerovitš oma hea tuttava, Estonia balletisolisti Lia Vingi, minu tantsuoskuste kohta hinnangut andma. Edasi arenesid sündmused nii, et Liia Vingi väga positiivne hinnang õhutas tegema ettevalmistusi Tallinna Balletikooli astumiseks. Olin juba 18 aastane ja mõistsin, et ilma professionaalse tasemeta ei ole mõtet sellest elukutsest unistada. Hakkasin iga päev Izerovitšiga treenima, et omavanustele järele jõuda ning uue õppeaasta alguses andsingi avalduse Riiklikusse Koreograafiakooli astumiseks. Mind võeti vastu 6. klassi.
Ei läinudki palju aega mööda, kui taipasin, et selle klassi pedagoog Emiljanova oli nõrk õppejõud ja kogu klassi tase kehvake. Mul polnud mingit raskust saada kõige paremaks õpilaseks.
Kevadel anti Kunstide Valitsuse poolt seitsmenda klassi kõige paremale õpilasele Helmi Puurile võimalus minna edasi õppima Leningradi ja minule, kui parimale 6. klassi õpilasele - kolmeks aastaks Moskvasse!

2. Millistes teatrites olete tantsinud?

Rahvusooper Estonia

3. Värvikas mälestus kooliajast

Mäletan, et valmistusime Moskvas lõpueksamiteks. Minu osaks oli lõppkontserdil tantsida balleti „Esmeralda” teise vaatuse stseenis ja adagiot, mis oli mulle väga meeltmööda.
Minu partneriks „Esmeraldas” oli pikk kena noormees Anatoli Jelagin paralleelklassist. Mulle meeldis temaga tantsida, me sobisime hästi - mina Esmeralda ja tema Phoebus. Meie proove juhtis suurte kogemustega pedagoog, endine tantsija Vladimir Sergejevitš Golubin, kes oli ise noorena „Esmeraldas” Phoebuse rolli tantsinud. Ta suhtus minusse väga soojalt ja ükskord keset proovi ütles ta korraga: “ Küll mul on kahju, et ma pole enam noor, ma tahaksin väga koos Dusjaga tantsida”... Dusjaga?!! Ma ei tea, miks ta Teesi ei öelnud - või oli see nimi kahe pika e-tähega venelasele liiga raske öelda? Mu nime väänasid teisedki, aga Dusja olin ma ainult temale, Golubinile. Meie proovid olid väga huvitavad, õpetlikud ja sisukad ning kui proovide aeg otsa sai, oli mul sellest südamest kahju.

4. Värvikas mälestus teatrist (või lemmikroll)

Lemmikroll oli Maria balletist „Bahtšissarai purskaev”, aga värvikas mälestus on jäänud hoopis minu päris viimasest etendusest Estonia laval.
Minu viimane etendus oli „Giselle”, milles lavatee alguses olin tantsinud küllaltki rasket pas de deux´d, aga siis olin Giselle´i ema rollis. Giselle´i tantsis seekord üks külaline ja kui eesriie sulgus, hakkasid kõik plaksutama, mina kaasa arvatud. Korraga müksas kolleeg mind ja ütles: ”Mis sina plaksutad, sulle plaksutatakse!” Minu suureks üllatuseks toodi suur lillebukett, loeti ette mingid tänukirjad, öeldi lahkumissõnad...
Ma teadsin, et see on mu viimane balletietendus, aga ma ei olnud tahtnud sellele mõelda. Kuid siis oli see hetk käes ja ma olin samaaegselt meelitatud nii tähelepanust kui hingest täiesti tühi, sest nüüd... oligi kõik.

5. Mis teeb balletiartisti elukutse eriliseks? Mis sellest ajast enim meelde on jäänud?

Ballett on väga ilus - liigutustesse, poosidesse, pilkudesse on kätketud kujutlusvõime lõputu lugu. Samas aga on ballett ka karm. Kui valid baleriini maagilise elukutse, pead arvestama, et selle spetsiifika ei soosi vanu. Kui paljudel elualadel ollakse neljakümneselt oma karjääri tipul, paned sina oma varvaskingad mälestusasjade kohvrisse ja proovid mõnes uues ametis endale elatist teenida.
Ühelt poolt on kõige enam meelde jäänud suured unistused, publiku tänulik aplaus, lilled garderoobis laual, kaardike mõnelt austajalt... ja teisalt lõputu töö, väsimusele mitte järele andmine, ühe ja sama kombinatsiooni lõputu harjutamine, verised plaasterdatud varbad, higi ja pisarad.

6. Soovitusi praegustele tantsijatele

Loomulik anne on kindlasti oluline, aga sellele ei tohi lootma jääda. Ilma tööta ei tule midagi.
Kindlasti tuleb hoolt kanda oma füüsise ja välimuse eest, aga enne ei saa lavale minna, kui hing ei ole soe.

Fotode allkirjad:

1. Tarantella balletist „Esmeralda”

2. „Uinuv Kaunitar” 1969. a.

3. Tšehhi tants Filharmoonia kontsertprogrammis 1968. a. Partneriks Peeter Roos.

4. Garderoobis pärast Heli rolli esitust „Põhjamaa unenäo” esietendusel 1968. a.