Blog

Tants on kõigile

Tants on palju enamat kui etenduskunst. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst.   

Koroonakevadises balletti tutvustavas Estonia veebitunnis küsis üks õpilane, kas mulle meeldib tantsida. Mitte „miks meeldib“, mis on hulga tavapärasem küsimus ja millele on vastuseid varrukast võtta, vaid just „kas meeldib“. Ei või jaa. See lihtne, kuid ootamatu küsimus lõi mu hetkeks rivist välja ja mõtlen sellest siiani.

Muidugi meeldib mulle tantsida. Ent tantsimine on mu töö ja nagu iga töö, võib see vahel üle visata. Paistab, et nüüdseks on kõigile selgeks saanud, et balletiartisti elukutse on üle mõistuse raske. Lapsepõlve peab ohverdama õpingutele, kus iga edasiminek tuleb higi, vaeva ja pisaratega välja teenida, veristest varvastest rääkimata. Mitte miski ei garanteeri töökohta teatris ning kui see koht ka saadakse, algab lõputu enesetõestamine otsast peale. Peale selle on pikad proovipäevad, valutavad lihased, traumad, väike palk, kesine haridus ja lõpuks alati ootamatu, paljudele traagiline pensionile minek 40aastaselt. Kõikides inter­vjuudes kordavad balleti suurkujud kui ühest suust: oma last nad balletti õppima ei pane. Ehk oleks aeg lõpetada hala ja muuta retoorikat?

Igasuguse oskuse omandamine võtab omajagu aega, 10 000 harjutamis­tundi, nagu tihti kuulutatakse. Pillimängu õppimine nõuab samasugust pühendumist ja harjutamist nagu ballett (olen lõpetanud viiuli erialal Tartu I lastemuusikakooli, mul on võrdlusmoment), profi­spordist rääkimata. Palk võiks alati olla suurem, ka teistel ameti­kohtadel, aga midagi hullu pole. Ka see, et 40aastaselt tuleb karjääri vahetada, pole tänapäeva ühiskonnas enam midagi erilist. Leidke pigem keegi, kes töötab ühel ametikohal 20 aastat järjest nagu balletiartistid.

Tallinna balletikool annab kutse­koolina lõpetajatele keskerihariduse. Tööturul on sellest tõesti vähe, kuid koolide uksed on ju avatud. Minul näiteks on teatritöö kõrvalt tehtud magistri­kraad ja mitmed kolleegidki on leidnud tee ülikooli või täiendkoolitustele ja -kursustele – kes tahab, see õpib ja on alati õppinud.

Prantsuse kuningas Louis XIV leidis, et õukonnaballett on suurepärane vahend õukonna ja vasallide distsiplineerimiseks, tema võimu ja monarhia ülimuslikkuse kinnitamiseks. Maurice Leloir’ värvilisel litograafial kujutatakse balletietendust Pariisi Petit Bourboni teatris.

Võiksime rohkem rääkida noortest tarkadest ja haritud balletiartistidest, kes ei identifitseeri end vaid balletitantsijana. Nad on rikkad isiksused, ettevõtlikud inimesed, kellel on teatrivälised hobid ja isegi unistused. Pikalt on olnud tabu balletiartistiks pürgides millestki kõrvalisest mõelda või veel vähem millegi kõrvalisega tegeleda. Vana kooli õpetajad on pidanud seda pühendumise puudumiseks. Ma pole sellega nõus. Usun renessansilikku inimesse, kelle ideaal on olla hea ja ilus kõiges. Mida rohkem huvitutakse ümbritsevast, mida rohkem püütakse mõista ja mõtestada, seda rikkamad ollakse inimesena ja loomulikult ka artistina. Isegi balletiartistina.

Ja tantsu õppinuna või harrastanuna ollakse inimesena rikkam. Tants on palju enamat kui etenduskunst, millena nähakse seda põhiliselt kultuuripoliitikas. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst jne. Kehakeel on esimene keel, mille vastsündinu ära õpib. Hiljem jääb aga kehakeele arendamine meie kultuuris teisejärguliseks. Ei tasu aga alahinnata tantsuõppe potentsiaali ja rakendusvõimalusi tänapäeva inimese hariduses.

XVII sajandi teisel poolel valitsenud Prantsuse kuningas Louis XIV leidis, et õukonnaballett on suurepärane vahend õukonna ja vasallide distsiplineerimiseks, tema võimu ja monarhia ülimuslikkuse kinnitamiseks. Iga endast lugupidav aadlik pidi teadma, millise nurga alt oma keha kõige soodsamalt presenteerida, kuidas end hoida ja ruumis liikuda, nii et see oleks visuaalselt esteetiline ja järgiks hierarhilist etiketti. Tantsuõpetajad nägid vaeva, et muuta õpilased n-ö iseõppivateks masinateks, kes teavad teooriat ja oskavad oma harjutusprotsessi ise suunata nii, et pidevalt edasi areneda. Tantsu viljeleti kui tõhusat treeningala, mis erinevalt spordist (toona näiteks pallimängust) ei tekita frustratsiooni.

Meeldivuse aspekt ja nõue kinnitusid tantsu ja tantsimise külge. Tantsida peab olema meeldiv ja tantsu vaadata peab olema meeldiv. Professionaalses lavatantsus, kus füüsiline sooritus on tihti väärt olümpiamedalit, ei tohi artist mingil juhul variatsiooni võimsa hüppe või piruetiga lõpetades soorituse raskust reeta karjatuse ega valugrimmassiga, mis enamikul spordialadel on pigem norm.

Kahtlemata ongi tants meeldiv füüsilise liikumise vorm. Ja tõhus – kui palju võib tantsides kaloreid põletada! Tantsimine on treening, aga mitte tingimata saavutussport. Erinevalt enamikust spordialadest lisandub tantsulise liikumise sooritamisele ajaline mõõde: mitte kiiremini, kõrgemale, kaugemale, vaid täpselt muusikasse, kaaslastega koos oma õiges kohas tantsujoonises. On äärmiselt arendav püüda koordineerida oma keha liikuma kokkulepitud viisil ja ajal ühtaegu nii ajas (muusika rütmis) kui ka ruumis. See arendab kehateadlikkust, rütmitunnet ja musikaalsust, aga ka ruumitaju ning oskust oma kaaslasi jälgida ja nendega arvestada. Unustada ei saa ka esteetikat – liigutusi tuleb sooritada kokkulepitud ideaalide järgi.

Tantsuõpe sisaldab endas alati mingil määral n-ö rividrilli, olgu selleks siis korrapäraste jooniste moodustamine, unisoonis liigutuste sooritamine, võrdsete intervallidega kaanonis kombinatsiooni alustamine vms. Kõige kaugemale minnakse selle rividrilliga klassikalises balletis, kus jätkatakse XIX sajandi vene paraadiarmastusest kantud vaimus kordeballeti absoluutset alluvust ja reeglite täitmist demonstreerivaid ilunumbreid. Leebemas vormis tuleb rida hoida ja sammustikku jälgida isegi seltskondlikes ringmängudes. Igasugusel kindlale vormile üles ehitatud tantsul on äärmiselt tsiviliseeriv ja distsiplineeriv funktsioon. Ja kui vabastav on jõuda tasemeni, kus vorm ei ole enam ülesanne ega piirang, vaid võimalus!

Kui vorm enam ei piira, algab looming. Tants on kahtlemata võimas ja tõhus väljendusvahend nii kunsti­vormina kui ka harrastus- või isegi meele­lahutustasandil. Pole ju ükski pidu lõpuni hea, kui ei saa tantsida. Tantsimine vabastab pingeid, lõhub ühiskondlikke barjääre ja annab võimaluse kehakeelel kõnelda. Ka professionaalsel tasandil võib tantsija isegi nii tinglikus ja reguleeritud žanris nagu klassikaline ballett, tunda väljendusvabadust, kui ta valdab oma keha ja tantsutehnikat tasemel, mis lubab tal unustada liigutuste sooritamise vaeva. Nõutav vorm saab tema omaks ning ta tunneb end seda kasutades vabalt, on võimeline end selle keerulise liikumiskeele kaudu väljendama.

Tantsusammude meeldejätmine on võrreldav luuletuste pähe õppimise või matemaatiliste tehete lahendamisega – see arendab aju. Kusjuures areneb info mällu talletamise efektiivsus, aga ka tähelepanu, keskendumisvõime ja kannatlikkus. Peale selle saab selgeks asjaolu, et töökus (harjutamine, kordamine) viib lõpuks alati sihile.

Need on vaid mõned mõtted tantsu kasulikkusest ja kasutusvõimalustest. Louis XIV ajastu ühiskonnakorraldust kinnitavat või suunavat kohustuslikku õukonnatantsu taaselustama ma ei kutsu, ent tantsu potentsiaalile tänapäeva inimese hariduses soovin osutada küll. Oma kehast ja selle hoiakust teadlik, liikuv ja terve, oma arengut teadlikult suunav, töökas, loova mõtlemisega ning kaaslastega arvestav inimene võiks olla meie ühiskonnas tavaline nähtus. Läbimõeldud tantsuhariduse abil võiksime selleni jõuda. Soovin väga, et riiklikul ja institutsionaalsel tasandil hakataks tantsu nägema liikumiskultuuri olulise osana, tõhusa vahendina kultuursete ja tervete inimeste kultiveerimisel. Ja et tantsuvaldkonna tegelased ise hakkaksid kuulutama tantsimise häid külgi, mida me kõik kogeme ju kogu aeg.

Kui artikli alguses mainitud laps tahab teada, kas elukutselisele balleti­artistile meeldib tantsida, siis minu vastus on kindel „jah“. Ärgitan teda ja kõiki teisi tantsimist harrastama ja armastama. Mul on nelja-aastane poeg, kelle esimeseks trenniks valisin just tantsu, mis annab talle huvi­haridusteekonnal võimalikult mitmekülgse stardi. Kui te ei ole veel ühtegi tantsutundi jõudnud, siis proovige ära. Võidab nii keha kui ka meel, võib-olla isegi meie kultuur ja ühiskond laiemalt.

Autor Triinu Upkin on Eesti rahvusballeti tantsija ja Eesti balletiliidu juhatuse esimees.


Veebilink artiklile: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/tants-on-koigile/ 
Blog