Blog

Oksana Tralla ja Irina Pähn käisid märtsis kahel õhtul Londoni Kuningliku Balleti "Luikede järve" vaatamas. Siin on nende muljed.

Miks London? 

Oksana: Londonisse sõidu ajendiks sai ammune soov näha kahte lemmik balletitantsijat ning võrrelda neid omavahel kui erineva balleti koolkonna esindajat. Londoni Kuninglik Ballett (The Royal Ballet) pakkus selleks suurepärast võimalust. Uues „Luikede järve“ versioonis (Swan Lake, 2018, Liam Scarlett), kahel õhtul järjest, oli võimalik jälgida kaht erineva taustaga tipp naissolisti – Natalia Ossipovat ja Marianela Núñezt.  Esimene on vene koolkonna esindaja, teine aga kuulub lääne koolkonna tantsijate hulka. Mõlemad on meie aja väljapaistvad artistid, ballerina assolutad.

Ira: Läksin Oksana ettepanekuga kaasa - miks ka mitte London?! Nähtu aga mõjutas reisi esialgset fookust – koolkondade võrdlemine muutus teisejärguliseks. Domineerima jäi hoopis  küsimus, kuidas aeg-ajalt sünnivad ja millest koosnevad asjad, mis seletamatul moel moodustavad absoluutse, täiusliku terviku? See on justkui oma osade summa, aga samas midagi nii palju enamat. Lavastus, mida nägin seekord Londonis, osutus minu jaoks just selliseks „asjaks“. Läksin lihtsalt vaatama klassikalist balleti – etendust, mida olen korduvalt näinud, küll eri versioonides, aga ikkagi tuttavat. Seega suuri ootusi ei olnud. Vahel mulle tundub, et olen sellest juba väsinud ning tunnen, et puhas klassikalise tantsu keel ei saa mind enam sügavalt puudutada. London aga tõestas vastupidist! See, mida nägin, erutas nii sügavalt, et kannan seda siiani enda sees. Rabav elamus! Siiamaani üritan mõista, mis oli see miski, mis tegi sellest tavapärasest suurema lavastuse?

Oksana: Just. Dramaturgiline tervik oli nii tugev, et üle pika aja mul ei tekkinud ühtegi küsimärki, ei kostüümide, lavastuse, koreograafia ega muude balletilavastuse valikutega seoses. Täiuslik komponentide kokkukuuluvus, esteetiline puhtus, maitsekus, suursugusus sõna kõige paremas mõttes. Kõik justkui klappis. Solistid olid isiksused ja rühm oli stilistiliselt ühtne. Väga suur elamus. Ja tegemist ei olnud enam koolkondadega. Kõik oli palju keerulisem ja lihtsam samal ajal. Rollile lähenemise erinevused tundusid olevat väga mitme faktori kombinatsioon ning koondusid pigem isiksuse tasandile. Kindlasti mängisid kool ja päritolu selle isiksuse kujunemisel suurt rolli, aga puhtalt sellel tasandil, et kes on vene või muu kooli esindaja, seda vaadelda ei olnud võimalik. Kui palju ühele või teisele tantsijale see roll sobib ja kuidas ta saab oma professionaalseid tugevusi selles rakendada – selles oli pigem küsimus. Ossipova suursugusus, kõrged hüpped ja efektsed pirouette ’id ei olnud võib olla antud lavastuse puhul nii olulised – neile polnud siin kohta. Núñeze graatsilisus, pooltoonid ja emotsionaalne tundlikkus olid kergesti rakendatavad. Tekkis mõte, et kaks tantsijat polnud antud lavastuse kontekstis võrdsetel algpositsioonidel.

Ira: Sa vaatad lavale, tunned ära originaalkoreograafia, aga sind ei häiri selle tuttavlikkus. Mingil fenomenaalsel moel aga näed sa täiesti tänapäevast lavastust. Sealjuures ei ole välditud ühtki klassikalise balleti koostisosa. Luksususlik stsenograafia, kostüümid, valgustus jne – kõik oli omal kohal ja täpselt doseeritud. Kõik komponendid, mis võiksid panna meid mõtlema klassikalise balleti tinglikkusele, puudusid ja seega ei saanud lõhkuda laval sündinud usutavust. Ma ei leidnud sealt ühtki banaalset lahendust, vaatamata välisele lähedusele 19. sajandi originaaliga. Seoses sellega tekkis mul mõte, kuidas on võimalik midagi vana kaasajastada, rikkumata selle algset väärtust, ja mis vahenditega võib seda puhastada, et see puudutaks meid ka meie ajas. Näiteks, tõin serviisi uude korterisse ja see mitte lihtsalt ei sobitu oma uude konteksti, vaid loob oma uuele kohale uut väärtust – läheb uuele tasandile.  Ma valgustan seda kuidagimoodi, paigutan, suhtun sellesse teistmoodi huviga...

Nähtud lavastuse kunstniku, valgustaja ja stsenograafi (John MacFarlane, David Finn, Kevin O’Hare) töö oli laitmatu. Valgus laval on minu jaoks alati omanud erilist võluväge – see on üks väga võimas instrument mõjutamaks, kuidas ja mida vaataja laval näeb.

Oksana: Minu jaoks oli huvitav, et tavaliselt balletti vaatama minnes pean „kanalit vahetama“, et nüüd vaatan balletti. Nähtud lavastus aga jõudis minuni „kanalit vahetamata“ -  see oli täielikult kaasaegse kunsti teos. Keel oli balleti keel, aga hämmastav oli see, et ta suutis, jäädes oma esteetikasse, tulla meie aegruumi – nagu ajalooline draama, mis on tänapäevalgi aktuaalne. Tihti on üks või teine osa liiga vohav, näiteks kostüümikunstik läheb hulluks jne. Seal seda ei olnud – kõik oli kuidagi väga paras. See, mis oli lisatud, oli väga stiilne ja põhjendatud. Koreograaf annab endale aru, mis ajastul ta elab ja kirjutab selle lavastuse sisse. Tahaks teada, et kuidas see neil küll õnnestus?! Vundament tundus olevat tugev ja kõiki terviku osasid võrdselt toetav. Kogu lavastusmeeskonna töö kutsus esile suurt lugupidamist ja usaldust, lavastajast esitajateni välja. Klass omaette. Kogemus, mis ületas ootusi.

Huvitav oli veel see, et istusime kahel etendusel sama rõdu eri otstes ehk vaatasime ühte etendust paremalt ja teist vasakult poolt. See andis võimaluse kogeda erinevat pilti ja käivitada erinevat taju. Esimesel etendusel nägin, et tegelased kõnnivad, kuid alles teisel nägin, kust nad tulevad ja kuhu lähevad.

Ira: Jah, nõustun! Kohad ja vaatepunkt osutusid väga tähtsaks ka minu jaoks. Üllatavalt palju uut väärtuslikku avanes, kui vaatenurk oli muutunud! Põigates hetkeks välja vestluse fookusest, tekkis küsimus, kas me üldse näeme kunagi tervikut?

Me vahetasime asukohta ainult kaks korda, aga kui palju võimalusi seal tegelikult veel oli. Me sõitsime kohale, et näha huvitavaid artiste, aga nägime midagi palju enamat – terviklikku teost. Selle terviklikkuse võimsaimaks lüliks oli minu jaoks lavastaja/koreograaf Liam Scarlett. Tal õnnestus luua üliveenev dramaturgiline kontekst, toetudes lugupidavalt eelkäijate (Marius Petipa, Lev Ivanov, Frederick Ashton) loodud karkassile.  

Oksana: Liam Scarlett on vaid 33-aastane ning on Royal Ballet School’i kasvandik – ka see kontekst on teda selliseks kujundanud. Kui suure austusega ta viitas eelkäijatele. Kõik oli nii aus ja väärikas. Tihti tekib tunne, et pikem vahemaa publiku ja lava vahel silub puudujääke, aga siin võisin jälgida ükskõik millist tantsijat ükskõik kui kauges lavanurgas, ikka oli kõik läbipaistev. Võtame näiteks esimese vaatuse valsi – orgaaniline, ühtlane ja puhas. Pruutide tants kolmandas vaatuses – paljud üritavad omamoodi lahendada ja ka siin oli see isikupäraselt lahendatud, ent väga põhjendatult. Ei tekkinud tavapärast küsimust, et miks nii ja kas koreograaf tahtis lihtsalt originaalne olla. See, mida nägime, lihtsalt pidi nii olema. Kui raske töö see on ja kui kerge on puusse panna originaalsusega.

Lavastusel olid väga selged dramaturgilised aktsendid. Lõpp oli karm, nagu elus tihti ongi. Armastus surigi ära. Lõplikult. Midagi ei olnud ilustatud. Paljud üritavad jätta otsad lahti ja loo traagikat pehmendada, aga siin oli nagu elu peegel – kompromissitu, pöördumatu. Mõnikord nii ongi.

Ira: Miks Ossipova ei jätnud sügavat muljet? Mulle tundus, et lavastaja nägemus jäi tema jaoks justkui lõpuni kättesaamatuks, hoomamatuks ja ta ise selles kontekstis võõrkehaks. Ta ei saanud seal särada. Ossipova tundus lihtsakoelisem, kui Núñez. Lihtsuses peaks siiski sisalduma mingisugune keerukus, areng, aga Ossipova puhul mõjus see pigem naiivsuse kui teadliku lihtsusena.

Oksana:. Núñez süvenes õigetesse sügavustesse, allutas oma ego lavastuse tervikule. Ta tikkis filigraanselt oma rolli, kõik niidid olid laitmatult sätitud. Tema näitel sain ma aru, mida tähendab balleti puhul väljend „töö“ – kõik oli perfektsuseni välja töötatud. Loodus jäi teisele plaanile ehk ei olnud antud artisti tajumisel fundamentaalne. Tehnikat oli nii kaua lihvitud, kuni see muutus mitte tähtsaks. Núñez oli naine ja juhtis tervet lavastust, aga ei seadnud ennast lavastusest kõrgemale. Ta mõistis konteksti, tahtis ja oskas olla lavastuse osa. Ta võiks olla nautleja, aga ei olnud seda ning muutus hoopis diivaks. Sa ei märka isegi tema vanust. Ossipova puhul on mul silme ees efektsed hetked, aga tema üleminekud olid konarlikud ja katkestasid voolavuse. Núñeze puhul olid üleminekud omaette efekt, kõik omas tähendust ja teenis tervikut.

Ira: Tulles tagasi reisi esialgse eesmärgi – koolkondade võrdluse – juurde, torkas silma, et trupi liikumisviis on teistsugune, see tõepoolest eristub vene koolkonna omast. Seda iseloomustab teatud pragmaatilisus, liikumises on mingi horisontaalsus, mis samas ei välista kõrgeid hüppeid. Käed avatakse küünarnukkidest, mitte sõrmedest nagu nõuab vene kool. Vene koolile on iseloomulik suurem ja laiem liigutuste amplituud, mida oleme harjunud tõlgendama kui hingestatust ja suursugusust. Nii-öelda läänt vaadeldakse tavaliselt kui ratsionaalsuse kandjat, mis vaieldamatult peegeldub ka liikumisviisis – kui olukord laval nõuab suuri liigutusi, oskavad nad ka seda, ent kui liikumine muutub väga intensiivseks, oskavad nad teha seda ökonoomselt ja efektiivselt, liigutuste amplituudi vähendades, muutumata sealjuures mehaaniliseks ja kuivaks. See on teistmoodi ja huvitav.

Ma ei ole analüütik või kriitik – ükski kool pole parem ega halvem kui teine. Meie ajale on omane, et kõik koolkonnad mõjutavad üksteist vastastikku, koreograafid otsivadki universaalseid tantsijaid, liikumispolüglotte.

Oksana: Jah, minu jaoks ka iseloomustas selle trupi tantsijaid nii-öelda kogu keha osalus liikumises. Kehakasutus oli funktsionaalne ja see võimaldas neile piiramatut vabadust. Nad olid jõulised samas väga õrnad. Väga hästi ballansseeritud kvaliteedid.

Ira ja Oksana: Lõpetuseks rõhutame veelkord, et me pole kriitikud ega tantsuajaloolased, lähtume puhtalt oma kogemusest ja elamusest. Oleme õnnelikud, et reis õnnestus ning täname südamest Eesti Balletiliitu toetuse ja võimaluse eest. See kogemus rikastas meid vaieldamatult nii õppejõudude-, koreograafide- kui lihtsalt inimestena. Aitäh!

Irina Pähn ja Oksana Tralla – TLÜ BFM Koreograafia õppekava balleti õppejõud.